Sellel suvel lavastab Eesti tüvitekstiks peetava näidendi „Libahunt” Jakuutia tuntuim lavastaja Sergei Potapov (s. 1975). Sergei Potapov on šamaani lapselaps. Lõpetas 2004. aastal Moskva Riikliku teatriakadeemia lavastajana. Juba 2005. aastal sai Kuldse maski auhinna Eugène Ionesco näidendi „Macbeth” lavastamise eest. Ta on teinud üheksa filmi ja paarkümmend suurt lavastust.
Libahunt ei ole ainult eesti rahva usundist pärit elukas, vaid ta figureerib paljude rahvaste pärimuses. Lavastaja Sergei Potapov ütleb: „Loodus ja paganlus on vaba, religioon aga on täis aheldavaid kaanoneid.” Üks lavastaja perelegende räägib, kuidas tema isa jurtast välja Siberi lumehange visati, kui ta sündis. See oli šamaanilapse esimene katse, jõuproov. Kui laps ellu jäi, tähendab - oli eluks valmis.
Eesti näidend „Libahunt” inspireeris lavastajat nii, et ta seepeale Jakuutias koos jahimeestega hundijahil käis. Sealsed hundid on muide poole suuremad kui meie omad ja nad tõeliselt kuni tänaseni on ohuks nii karjale kui ka inimestele. Ka meie „Libahundi“ Tiina on nõialaps.
„Libahundis” ütleb Tiina: “Hunt on vaba, teeb, mis tahab, armastab ja vihkab. Ja ta läheb teie seast, sest et ta teid põlgab!” Maailm jääb üha väiksemaks, vabadust jääb üha vähemaks... Kuidas näeb inimeste võõraviha mees, kes meie jaoks nagu teiselt planeedilt? Mida talle räägib August Kitzbergi tekst...? Kas lavastuses hakkavad 
lõõmama tuleriidad, kus põletatakse nõidu või kogeme hoopis ürgse, tänapäeval nii kergelt mahamängitava vabaduse puudutust?